Tänapäeva inimeste elud on täis stressi ja nii palju mõtlematult öeldud sõnu. See on kurb tõdemus. Ma isegi eitan mõnikord asju, mida tegelikult võiks korda saata. Elu ei seisne ju ainult enesehaletsemises ja teistele käkki keeramises. Arvan, et ise peab just nii tubli olema, et endal oleks hea ja teistel ka. Ladina keeles on selle kohta üks tore väljend- amatsius dei. See tähendab tõlkes kõige ja kõigi eitamist ja eiramist. Üldises plaanis iseloomustab see inimest, kes ei usu enam millegisse. Tema elus ei ole tõdesid ega valesid, on ainult üks järjekordne päev, mis tuleb kuidagi õhtusse saata. Tuleb välja, et ka nii on võimalik elada. Samas ma aga väidaksin sellele pisut vastu- nimelt eirates teisi, eriratakse ka kunagi mind ennast. Elu on paraku nii näidanud.
Raskedel aegadel on mulle abiks ja toeks sõbarad ja lähedased, kellega võib kõigest rääkida, ilma, et nad mu tegevust hukka mõistaks. Paraku üksi kõigi raskustega võidelda ju ei suuda. Ma arvan, et ühegi inimese elu pole nii täiuslik, et ta ei vajaks toetust ja tuge. Maailmas eksisteerib ju aegade algusest üks suur loomisjõud ja väljendiga kõike ja kõiki eirata, ei käi see küll kuidagi kokku. Inimene on loodud oma kätega midagi head looma. Kuid paraku, kõik ei tee nii, ma ise ka mõnikord ei tee ja just see teebki kurvaks.
Väljend amatsius dei võeti kasutusele skolastikute poolt 18.sajandi teisel poolel. Nad kritiseerised väga tugevalt seda, et paljud inimesed ei hooligi millestki. Nad on käega löönud. Ei ole usku, ei ole lootust, ei ole eesmärke- on vaid üks järjekordne päev. Selle teooria ümberlükkamiseks mõtlesid nad välja palju sellised tegevusi, mis muutsid inimesi jälle sotsiaalselt aktiivsemateks. Inimgrupid, kes teistele head tegid, said ka ise emotsionaalsemalt tugevamateks. Seda kõike saatis teadmine, et iga päev on kordumatu minu elus ja seda tuleb elada väärikalt.

Patinka! 12