Mulle pole vaja tuua taevast tähti ja kuud, et ma oleksin õnnelik, kuna ma olen ka ilma selleta seda.
Mulle pole vaja uusi tuttavaid, sest mulle piisab ka oma sõbrannadest.
Mulle pole vaja nuga südamesse lüüa, et ma sureksin, sest seda ma ei tee - ma ei tunne oma südant enam.
Mulle pole vaja valetada, kuna ma näen, kui sa seda teed.
Mulle pole vaja teeselda armastust, mida tegelikult ei ole, kuna ma saan aru, kui sa seda teed.
Mulle pole vaja tekitada lootust südamesse, kuna see lõppeb igakord samamoodi - haiget saamisega.
Ma olen õnnelik, ma olen õnnetu - olen nagu olen, kuid siiski tean, et suudan alati edasi minna.

Patinka! 3