Meil oli ammu aeg nii ilus,
et mõtlema mind paneb see.
Ma arvan aeg meil halva silub,
kuid vaevalt ristub meie tee.

Me armastus täis oli võitlust,
siis taanduma sind sundis see.
Ses elus pole üldse õiglust
ja lahku vviski meid me tee.

End vihkama ma sundisin,
et vabaneda suudaks, saaks.
Ja samas andestada tahtsin,
kui miskit enam tunne ma.

Ma tegin elus palju vigu,
mis kahetsema paneb mind.
Ka otsustes ma olen tigu,
on ajal ikka oma hind.

Sa tõstsid korraks välja veest,
et anda ja siis võtta taas.
Ja rebisid mul hinge seest,
see siiani on kuskil maas.

Patinka! 1