Riia nägi end seismas püha hiie keskel. Vanad raagus ja pahklikud puud seisid ähvardavalt tema ümber. Koltunud rohus põles tuli ja udu heljus läbi külma õhu. Kusagil kaikusid jubedusttekitav lauluviis ja kimedad trummilöögid. taeva taustal astus esile lehviva lakka ja puhevil sõõrmetega hiiglaslik hobune. Loom pööritas valgete välkudes silmi ja Riia astus ehmunult tagasi. Ühelt iidselt puult rippus all vana köis suure silmusega. Selle kõrval märkas ta maani valges rüüs pikka saledat kuju. Too seisis naise poole seljaga, ometi teadis Ria, et see peab olema druiid. kavatses ta hobust ohverdada? Loom tundus pelglik, ta hirnatas ja trampis kapjadega. "Ei" karjatas Ria. "See pole mingi püha hobune, see on hoopismusta värvi!"
Aeglaselt, väga aeglaselt pöördus druiid ümber - ja Ria põrnitses jahmunult lordi näkku.


Telefon helises nõudlikult ja läbitungivalt, sel ajal kui Ria ikka veel võitles hiiglasliku paberlohega, mis faksimismasinast välja looklses.
"Heldeke, inimesel peaks olemakaheksa kätt, nagu jumalanna sival" ohkas ta. "Selles oled sa küll ise süüdi", vastas Ria koleeg Sylvia. "Miks sa kirjutad nii suurt tähelepanu äratavaid artikleid? nüüd hädaltad oma kuulsuse pärast!"
Sylvia naeratas kelmikalt, ta polnud Tiale tema edu pärast kade. "Lapsed, pöörake oma pilgud siia. Minu käes on prantsuse väljaanne" Art Geo" ja selles on sinu artikkel prantsusmaa katedraalide kohta." Toimetaja Hans Willing lehvitas ohus kirevat ajakirja. "Ja komentaar sellele oli enam kui meeldiv, Riia, sind on kuulutatud eksperdiks. Mida see fakt sisaldab?" "See on itaaliast, tundub et kaneile meeldis sinu artikkel." Ria sahistas kohmetult faksipaberiga. Akkiline eufooriatekitas temas jubedust. "Tundub täiesti arusaamatu, et nii paljud inimesed katedraalide vastu huvi tunnevad."
"Ju sa neile seda siis nii huvitavalt serveerid, et see nende meeli köidab." Hans naeratas uhkelt. "Ja mõtle vaid, just praegu helistasüks kirjastus ja pakkus, et kas sa ei tahaks oma sarja illustreeritud köitena välja anda. Lõpuks on sul ju olemas imeline fotomaterjal ja sinu tekstid ei tekkita huvi mitte ainult spetsialistides. sa pean neile ilmtingimata kohe tagasi helistama!"
"Raamat?" Ria tundis, kuidas tema pune üle tema näo libises. "Mu jumal, seda poleks küll osanud mõelda. ma ei tea..."
"Aga Ria, mida siin veel mõelda on?" Sylvia patsutas Riat õlale. "Küll sa näed, ühel päeval saad sa veel tõeliselt kuulsaks."
"Kui kuulsus endast niisugust segadust kujutab, siis ma parem loobun," tõstis Ria tõrjuvalt käed. samas helises uuesti läbilõikavalt telefon. "Ria sinule!" hüüdis Hans "Mind pole siin," tõrjus Ria. hans pani käe kuuldetorule ja pööritas silmi. "Peatoimetaja!" Ta ulatas toru Riale.
"jah?" Ria kuulas mõne aja sõnatult, samal ajal kui tema näoilme tõsisekt tõmbus. "MIllal?" küsis ta lühidalt ja pani siis toru ära. Hans ja Sylvia vaatasid talle otsa. "Kas midagi on juhtunud?" Ria raputas pead "Ma pean kirjutama uue sarja Inglismaa ja Soti vanade losside kohts."
Sylvia naeris. "hahaa! Sellise lookese kummitustega, piinamiskambritega, keldrites ja vanade lordidega, kes öösiti vampiirideks muutuvad?"
Ria tegi etteheitva grimmasi. "Lõppeta ometi see jama! Loomulikult mitte, pigem selliste losside kohta, mida restuareeritakse või millel on huvitav ajalugu. Mind huvitavad eelkõige arhitektuur ja interjöör. Tondijuttudega pole meie lugejate juures midagi peale hakkata!" Nüüd pidi aga ka tema naeratama. "peale selle olen mina viimane, kes sellist mõttetust usub."
"Millal sa siis sellega peale hakkad?" küsis Hans.
"Minu lend Londonisse on proneeritud teisipäevaks. peatoimetaja on jätnud mulle kirjalikud juhtnöörid ja mõnede losside poolt on tulnud ka tellimused. Kõigepealt sõidan ma Lord Gwendel Holbrooke`i juurde Billingsore`i lossi. Seff lubas mulle londonis isegi auto rentida. Sealt algab tee põhjapoole. Uurimistöödeks on aega 4 kuud."
Ria ajas põsed pungi. "kas sellega pole siis aega? hans ole nii kena ja lohuta toimetust millegagi. Mulle meeldiks väga, kui lähemal ajal veidi rahulikum oleks. ma olen küps suurduma Saarele!"
"oo jaa, et sakõigi oma lossivaimudega rahu saaksid?" tögas Sylvia.
"Kallis Sylvia!" Ria astus koleegi ette ja pani otsustavalt käed puusa. "Oma viieaastase kunsti- ajaloo- ja arhitektuuristuudiumi ajal olen ma tutvunud sadade losside ja linnustega, ringi roomanud nii piinakambrites kui nahkhiiri täis katusealustes ega ole iial ainsatki armetut kummitust silmanurgastki näinud. Võib-ollanaad kardavad mind. Igal juhul ei tunne ma nende ees hirmu, kui sa ka ikka uuesti seda mulle sisendada püüad. Ja kui mõni neist peaks tõepoolest üle mu tee hõljuma, siis ma luban, et soon sulle kaasa tükikese tema valgest rüüst!"

Patinka! 4