Eelmises osas:
Igal juhul ei tunne ma nende ees hirmu, kui sa ka ikka uuesti seda mulle sisendada püüad. Ja kui mõni neist peaks tõepoolest üle mu tee hõljuma, siis ma luban, et soon sulle kaasa tükikese tema valgest rüüst!"

Tee metsast viis ümber künka, millel kõrgus loss; ehistist võis märgata juba metsaservalt. Lossi viis maanteelt kitsas sillutatud tee.
Loss oli märkivisväärse arhitektuuriga. Esialgselt pidi see koosnema kahest võimsast tornist, mis ääristasid tegelike lossihooneid. Ühest tornist olid veel järel veel murenenud varemed, teine tundus terve olevat. see oli sindlikatusega ronitaimede köitraagide ümbritsetud. ka kahekoruseline vaheehitis oli metsviinapuu ja roosipuu väätitidega peaegu üleni kaetud. Loss mõjus salapärase ja muinasjutulisena, ümbritsetuna vana pargi kõrgetest puudest.
Kogu hoonekompleksi ja parki piiras kõrge kivimüür. ka see oli paljudest kohtadest kaetud luuderohuga. Rial käis läbi pea, et just nii magaski okasroosike sada aastat. Ta pidas sõiduki metsaserval kinni, et vaatepilt mällu talletada. Siis võttis ta välja oma kaamera ja tegi nõiduslikust panoraamist mõned võtted.
kahe poolega sepistrauast värav oli avatud ja kiikus vaikselt hingedel. Aeglaselt sõitis Ria lossihoovi. Lähedalt mõjusid hooned vanade ja süngetena. Polnud näha ühtegi inimest ega märgata mingit liikumist. ainult must-valgekirju kass konutas kivisel käsipuul, mis ümbritses hoonete kogu laiuses terassi.
Kõheldes väljus Ria autost. Ta oli oma saabumisest kirjalikult ette teatanud ja ta oli oma kirjale ka vastuse saanud. veidi abitult vaatan naine ringi.
Lossihoovis oli ümmargune lillepeenar, mille keskel asus kivist purskkaev, kuid vesi ise tundus koos okasroosikesega magavat.
Ria astus mööda kiviastmeid üles sissekäigu poole. Tumeda massiivse puitukse kõrvalt avastas ta messingist lõvipea, mille mille lõugade vahel peitus kellanupp. Rua vajutas seda ja astus ehmunult tagasikui kõrvulukustav gong läbi lossiruumide kajas. Kulis veel küllalti pikk aeg enne, kui uks avati. Ria ees seisis vana küürus mees. Ta kandis triibulise vesti peal kulunud musta ülikonda ja vaatas talle oma vesiste silmadega otsa.
"´tere päevast! minu nimi on Ria Wagner ja ma olen see ajaloolane, kes lossi kohta artiklit kirutada soovis. Ma teatasin endast juba kirjalikult ..."
Sõnatult astus mees kõrvale ja avas nüüd lossiukse täielikult. Kõheldes astus Ria vestipüüli. Ta vaatas pisut kartlikult enda õmber ringi. laest rippus alla hiiglaslik rauast kroonlühter, seinu kaunistasid sünged maalid keskaegsetes rõivastes inimestega ja täistopitud jahitrofeed. Kitse-, sea- ja ilvesepead põrnitsesid oma elutute klaassilmadega. ta võpatas. Üksildasena seisis puust üleriiete nagi ukse taga. Läbi kahel pool sissepääsu asuvaväikese ümmarguse tinaraamis aknapääses halli ähmane valgus.
Üks ustest, mis hallist edasi viisid, avanes ja väike valgepäine tumedas kleidis naine tuli jooksusammul sisse. ta naeris ja säras üle terve näo ning oaistis üldse olevat vaatamata oma ümaratele kehavormidele täis energiat ja liikumislusti.
"Südamlik tere tulemast, miss wagnerr, me juba ootasime teid," rääkis ta meelitaval toonil ja haars Rial käest. naine oli Riast tunduvalt lühem ja vähemalt seitsekümmend aastat vana. Läbi avatud ukse märkas Ria suurt ja heledat kööki.
"Tere päevast lady Holbrooke, " ütles Ria.
"Oh ei.ei- mina pole Lady Holbrooke. Teda polegi olemas. Ma olen mrs. Smith, majapidajanna. Mildred Smith. ja see on minu mees james. me hoolitseme lossi eest sel ajal, kui Lord siin ei ole."
"Oo, kas lord Holbrook polegi siin?" Ria hääl kõlas pettunult. "Ei kahjuks mitte. tal on Londonis tegemist ja tuleb tagasi alles reedel. Aga teie saabumiseks on kõik valmis. Tulge, tulge ometi sisse, te olete kindlasti näljane."
Ta tõmbas saabuja kööki. Ria oli väga imestunud sest erinevaltjubedast vestipüülist mõjus köök lausa mugavalt. Piki lage ja seinu asetsesid tumedad puuprussid, mööbeloli valmistatud heledast puidust ja pilku püüdis suur pliit. Akna all seisis polsterdatud pink ja toolidega ümbritsetud puust laud. Kärmelt kattis Mildred laua ka kolmandale.

Patinka!