Ta jooksis, aegajalt hirmununa tagasi vaadates, et ega Teised pole talle j'äele tulnud. Ta jooksis läbi maha jäetud majade ise hingeldades kuid kartes, et kui ta seisma jääb saavad Teised ta kätte. Ta ei lõpetanud jooksmist isegi siis kui ta tundis, et ta kopsud kõrvetavad hapniku puudusest otsides ohutud kohta kus mõnigi minut hinge tõmmata. Ta ei saanud aru mis toimub, miks Teised olid teda järsult taga ajama hakkanud nagu oleks jahihooaeg alanud. Ta jooksis ühte mahajäetud korter elamusse ja treppidest ülesse otsides ust mis oleks lukust lahti jäetud. Nähes üht avatud ust jooksis ta sinna sulgedes enda järel ukse ja lootes, et keegi ei näinud kuhu ta läks. Ta vaatas aknast välja ja nägi neid Teisi majale lähenemas jooksusammul. Ta nägi neid majja sisenemas ja ta sattus paanikasse. Ta kuulis kuidas Teised treppist ülesse tulid aeglaselt. Ta peopesad higistasid hirmust kuna ta kartis, et ta leitakse ülesse. Ta kuulis kuidas keegi avas ukselingi aeglaselt ja võpatas selle peale.
Ta ärkas ülesse pühkides higi oma laubal. Ta jõi klaasi vett ja vajus taas magama, oma unenägude maale kus oli vaid hirm nende Teiste ees.

Patinka! 1